28/10/2026
🥓 Hea peekon algab teadlikust valikust.
Oleme viimastel päevadel jaganud nõuandeid, kuidas poes kvaliteetset peekonit ära tunda. Aga mida tasub teada töödeldud liha ja selle igapäevase tarbimise kohta?
Dr Sergey Saadi. Ennetus ja elustiil selgitab. Tasub lugeda! 👇
Vajangu Perefarmis kasvatame sigu juba pea 40 aastat ja müüme 100% värsket liha, seal hulgas peekonit. Leiad meid Rakveres Vaala Keskusest ning meie Ratastel Lihapood käib kord kuus üle Eesti https://perefarm.ee/
Miks ma arstina peekonit igapäevaseks söömiseks ei soovita?
Vahel küsitakse minult, miks ma peekonit ei soovita, kui see sisaldab vähe süsivesikuid ja sobib hästi ketogeense toitumisega.
Aga kas vähene süsivesikusisaldus teeb toidu automaatselt tervislikuks? Kindlasti mitte.
Vaatasin kolme tavalise poes müüdava peekoni koostist. Ühes oli 89% sealiha, teises 91% ja kolmandas 97%. Lisaks leidus neis vett, soola, fosfaate, suitsutuspreparaati, lõhna- ja maitseaineid, suhkrut ning kahes tootes ka naatriumnitritit (E250).
Miks on see minu jaoks oluline?
Kõigepealt tuleb teha vahet värskel sealihal ja töödeldud lihatoodetel.
Kui ostad värsket seakülge ja praed seda ise pannil, on tegemist töötlemata lihaga. Kui aga liha on eelnevalt soolatud, suitsutatud või töödeldud säilivuse pikendamiseks, kuulub see juba töödeldud liha hulka. Ka siis, kui pakendil seisab „nitritivaba“.
Ja siin muutub asi huvitavaks.
1. Kas teadsid, et suitsumaitse ei tähenda alati päris suitsutamist?
Peekoni koostises võib olla hoopis suitsutuspreparaat või suitsuaroom. Neid kasutatakse, et anda lihale iseloomulik suitsune maitse.
2023. aastal leidis Euroopa Toiduohutusamet (EFSA), et kaheksa hinnatud suitsutuspreparaadi puhul ei saa välistada genotoksilisusega seotud ohutusprobleeme ehk võimalikku DNA kahjustamise riski.
2024. aastal otsustas Euroopa Komisjon nende kaheksa preparaadi kasutuslubasid mitte pikendada. Teatud lihatoodetele kehtib üleminekuperiood kuni 2029. aastani.
See ei tähenda, et iga suitsumaitseline toode põhjustaks vähki, kuid näitab, et tegemist pole sugugi tähtsusetu küsimusega.
2. Miks on peekon seest pehme ja pealt mõnusalt krõbe?
Üks põhjus peitub fosfaatides, näiteks E451-s. Neid lisatakse lihale muu hulgas selleks, et see suudaks paremini vett siduda, oleks pehmem ja mahlakam ning kaotaks kuumutamisel vähem vedelikku.
Seejuures ei ole fosfaadid lubatud kogustes automaatselt tervisele kahjulikud. Samas ei pea ma vajalikuks, et inimene saaks neid pidevalt juurde tööstuslikult töödeldud toidust.
Peekoni praadimisel aurustub vesi, rasv sulab osaliselt välja ja liha tõmbub kokku. Krõbe pind tekib kuumuse toimel, mitte tänu mõnele salapärasele lisaainele. Ka värskest seaküljest saab krõbeda roa valmistada.
3. Nitritid ja kõrgel temperatuuril praadimine pole kõige õnnestunum kombinatsioon.
Naatriumnitritit (E250) kasutatakse muu hulgas selleks, et pidurdada ohtlike bakterite kasvu ja säilitada lihale iseloomulik värvus.
Probleem on selles, et teatud tingimustel võivad nitrititest tekkida N-nitrosoühendid, millest osa on kantserogeensed. Kõrgel temperatuuril praadimine võib soodustada teatud kahjulike ühendite teket.
Seetõttu ei soovita ma liha tugevalt pruunistada ega kõrvetada, olgu tegemist peekoni või värske lihaga.
Huvitav on ka see, et peekonile lisatav antioksüdant E301 aitab hoopis vähendada nitrosamiinide teket. Seega ei ole sugugi kõik E-ained halvad!
4. Üsna märkamatult võime saada palju soola.
Ühe vaadatud peekoni pakendil oli märgitud maksimaalseks soolasisalduseks 2,6%.
See tähendab, et juba 100 grammis võib olla kuni 2,6 grammi soola. WHO soovitab täiskasvanutel tarbida päevas alla 5 grammi soola, arvestades kõiki toite kokku.
Samas tuleb võtta arvesse, et: süsivesikutevaesel, ja eriti ketogeensel toitumisel võib tarbitava soola kogus olla oluliselt kõrgem. Ja üldiselt on soola ohtlikkuse (mh vererõhule, stressile ja suremusele) kohta vasturääkivad andmed.
Seega ei tasu soola tarbimist demoniseerida, kuid alati tuleb hinnata allikat, kust sool tuleb.
5. Aga mida ütleb teadus töödeldud liha ja vähi kohta?
Siin tuleb teha üks oluline vahe.
Töötlemata punase liha puhul ei ole põhjuslik seos vähiga lõplikult tõestatud. Mitmed uuringud ei leidnud põhjuslikku seost liha ja pahaloomuliste kasvajate vahel.
Siiski WHO Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur (IARC) liigitab selle tõenäoliselt kantserogeenseks.
Töödeldud liha puhul on aga tõendusmaterjal tugevam. IARC on liigitanud töödeldud liha inimesele kantserogeenseks (1. grupp), tuginedes piisavatele tõenditele jämesoole- ja pärasoolevähi kohta.
Uuringute koondanalüüsi järgi on iga päev 50 grammi töödeldud liha söömine seotud ligikaudu 18% suurema suhtelise jämesoole- ja pärasoolevähi riskiga.
Kuulumine samasse kantserogeensuse gruppi näiteks tubakasuitsuga ei tähenda seda, et peekon ja suitsetamine oleksid sama ohtlikud. See klassifikatsioon näitab eelkõige tõendite tugevust, mitte riski suurust.
Mida ma siis soovitan?
Ma ei arva, et üks kord peekoni söömine oleks tervisele märkimisväärne probleem. Mind huvitab inimese toitumine tervikuna ja see, mida ta sööb iga päev, aastaid ja aastakümneid järjest.
Kui tahad sealiha süüa, siis miks mitte osta värsket seakülge, maitsestada seda ise ning valmistada ahjus või pannil mõõdukal temperatuuril? See annab parema kontrolli nii koostise kui ka valmistusviisi üle.
Ja loomulikult ei pea toitumine piirduma sealihaga. Meil on loomsete valkude allikatest olemas kala, mereannid, linnuliha, veiseliha, lambaliha ja palju muid võimalusi.
