Miks ma alati kirjutan oma postitustes MEIE? Just seetõttu, et ilma nendeta ei toimiks siin asjad nii nagu nad toimivad. Abikaasa aitab nii nõu kui jõuga- alates suupistete transpordiga kui ka toidukriitikuna. Enamasti ta ainult kiidab :) Lapsed on suurimad degusteerijad ja abikokad. See, kes on siis nii öelda peakokk siin majas! :)
Olen Tanja. Selline inimene, kellele meeldivad väljakutsed ja loomingulisus. Mulle meeldib süüa teha. Olen töötanud kohvikutes nii teeninduse valdkonnas kui ka kontori poole peal. Olen valmistanud kohvi, serveerinud imelisi toite, sättinud riiuleid, kui ka juhtinud meeskonda! Olen õppinud ärikorraldust kui ka filosofeerimist. Meeldib kirjutada! Tohutult. Pean ka blogi, kus kirjutan täitsa ausalt ja otse- lugusid meie enda perest. Ma ei pea otseselt blogi toidust, sest seda meeldib mulle rohkem teha kui tegemise kohta kirjutada. Küll aga meeldib mulle lihtsalt kirjutada, sellest, mis loominguvaim mul parasjagu peal on. Kuidas olen ma üldse jõudnud suupistete valmistamiseni? Toidu valmistamise vaimustus tuli mul peale töötades kunagi Tallinna Lennujaamas ühes hästi vahva kollektiiviga kohvikus, kus olid väga loomingulised inimesed kokku saanud. Selle koha eestvedajad olid väga inspireerivad inimesed ja ma siiani tunnen tohutut tänu, et ma nendega koos töötasin. Kui ma lõpuks töötasin end kontorisse ja sain rohkem kogemusi, kuidas kohviku juhtimine käib, sain ma ka korraliku kokakooli. Tehes retsepte pidin ma toidutehnoloogiat päris palju õppima. Seal ei olnud nii, et kui oled “boss” kontoritoolil, et siis muud ei tee kui vahid arvutiekraani. Käed ja jalad olid tööd täis. Alates kauba vastuvõtmisest kuni kokkadega koos supi keetmiseni. Kui olin ikka midagi tellimata jätnud, siis pidin ka enda loomingulisuse käima lükkama ja nii mõnigi vahva retsept sai välja mõeldud. Armastasin tootearenduspäevi. Kuidas kogu meeskond sai kokku ja ragistasime päid, et mida uut võiks menüüs pakkuda. Siis sai käedki jahuseks ja degusteerimised olid loomulikult lemmikud. Väike kunstnikuhing on minus alati olnud. Mulle meeldib kui on ilus. Ka toit peab olema ilus. Ja nii mulle meeldibki teha ilusat toitu. Mingi aeg süvenes unistus ka oma kohvikust! Nii olengi õppinud ka ettevõtlust ja kirjutanud pikalt oma kohviku äriplaani. Kui me ehitasime oma perega oma kodu, siis hakkas aga mu peas kohe tiksuma mõte, et kas parimad toidud ei valmi mitte oma enda mõnusas kodus ja köögis? Nii see juhtuski. Oma siiramad tänud on mul nii paljudele inimestele, kes on sellele kaasa aidanud. See nimekiri oleks päris pikk, kui ma paneks kõik kirja, tänu kellele olen ma saanud kasvada ja olla piisavalt julge, et teostada oma unistusi. Jah, küll olen ma vaikselt edenenud, sest kui hakkasin kõike seda alles looma, ei teadnud ma veel, et suurimad õpetajad ja inspireerijad olid alles meie poole teel. Meie lapsed. Niisiis olemegi MEIE. Meie kodune ettevõte, mis teebki meie suupisted tõepoolest koduseks ja heaks. Aitäh veelkord kõigile, tänu kellele saan ma seda kõike teha!
