09/02/2026
Uut lugemist Vaigla veinitalu lehel.
Vaigla uus lugu algab ärapeidetud mälukildudest. Tea Lajal
Vaigla uus lugu algab ärapeidetud mälukildudest: kahel pool talu tuules lainetavad, lõputud viljaväljad nagu roheline meri, kuhu lapsena sai nii ära kaduda, et keegi üles ei leia. Omapäised jalutuskäigud mäe lael, ainsaks saatjaks päike mille kiirtevihm hõbedase uduna maad puudutas ja kaasa hõljus. Või talvised, nii kõrged lumemäed kuhu sisseuuristatud koopad salamaailma moodustasid. Või Põrguaugu järskudelt, paksu lumega kaetud külgedelt end sügavale augu põhja veeretades üksteist lumetontidena otsides.
Vennaga kahe vanaema vahel pendeldades, mäest alla ja üles, otseteedpidi üle maastiku, tundus suvel lühike matk. Aga talvelõpu sulaveed olid vaatemäng omaette, mis lihtsalt tõmbas endaga kaasa. Mäest alla nirisevaid veeradu jälgides, ümber suunates, lumega täites või kivikoski ehitades võis saabuda seis, kus ärajäätunud märjad näpud ja püksipõlved nii valutasid, et lähim vanaema sai uksest sisse jääpurikad, kelle ülessoojendamiseks tekkis paaniline sekeldus.
LOE EDASI: https://vaigla.ee/index.php/component/content/article/vaigla-uus-lugu?catid=8